Juhuu :)

Pole juba nii kaua kirjutanud, et ei oskagi enam varsti. Mis uudist? Ei tea enam kust alustada. Alates viimase blogi kirjutamise päevast on kuidagi jube palju tegemist olnud, kuidagi raske on hakata asju kronoloogiliselt paigutama, aga annan oma parima.
Samal õhtul kui netis olin, sain korraga nii telefonikõne kui meili. Teemaks siis majutus ja couchsurfing (hospitalityclubi analoog). Ma arvasin, et viimane aeg oleks oma karmavõlgu heastada ja ka kellelegi teisele külalislahkust osutada. Nii sattusid siis minu tagasihoidlikku keldrisse Greg Kanadast ja Patrick Hong Kongist. Rahval linnas nalja kui palju. Keegi ei saanud päris hästi aru mis toimub ja miks ma järsku kahe tüübiga (kellest nemad mitte kui midagi ei tea) ringi tatsan. Teooriad läksid kohati päris utoopilisteks, aga üldiselt jäädi arvamusele, et ma olen endale 2 uut meest soetanud. Patrick lahkus järgmine hommik, Greg jäi päevakeseks kauemaks. Tema teisel ja viimasel õhtul otsustasime siis lõõgastuda, hankisime endale pitad, õlled ja desserdiks oli Vana Tallinn. Kõige selle boonuseks lõpmatu irvitamine varahommikuni välja. Oli küll lõbus, võib teinekordki korrata
Viimasel netisoleku päeval juhtus veel palju muudki, mis on nüüdseks käivitanud päris pika sündmusteahela. Minu läppar visati kapi otsa ning George ja Iraklis (tshehh ja tema ülemus) arvasid, et kohutavalt oleks vaja hakata rakit jooma. Ikkagi Eesti-Inglismaa 0:3 nende rõõmuks. Mõeldud, tehtud - mulle seejuures väga palju sõnaõigust ei antud - sai siis pudelike vaikselt ära lahendatud. Ja nagu tavaliselt ei saanud ju ilusasti koju minna, vaid oli vaja kõrvalklubisse möllama minna. Seekord lõppes asi siiski viisakalt, selle hüppamisega kadus kindlasti ka viimane alkoholipiisk minu verest. Ja minu püüdlused Georgile naist otsida kukkusid haledalt läbi. Iraklisega aga... sai alguse midagi, mida võib vist suhteks nimetada ning mis siiani üsna edukalt kestab. Nojah, olingi liiga kaua vastu pidanud. Asjal on samas päris palju boonuspunkte-enamus ilakotte on seljast kadunud, kellegi "girlfriendi" niisama näppima ei hakata. Jutus muidugi erilisi muutusi pole. Aga nii mõneski muus asjas on rahu majas Ja nalja saab endiselt nendega kõvasti-päris mitu korda on juhtunud, et olen lihtsalt keset tänavat maha istunud ja naernud, nii et pisarad jooksevad. Tõelised klounid.
Esimene ägedam diskussioon oli ka juba ära. Ma ei suutnud kuidagi kodanikule selgeks teha, miks elavad kaks võhivõõrast inimest minu korteris, eriti kui mul on ainult 2 voodit. Asi lõppes kompromissiga-Greg ja Patrick olid minu korteris, mina Iraklise omas. Järgmine õhtu kui oli ainult Greg, lubati pärast veendumist tema ohutuses mind enda koju magama. Kaunis.
Aga vähemalt teeb see kõik nii mõnelegi inimesele kõvasti rõõmu, eriti Leole. Kunagi sai natuke vaieldud ja ma kinnitasin talle siira optimismiga, et minu meelest võivad kõik kreeka mehed ennast oksa tõmmata. Esimene kord kui Iraklis mind hommikul koju tõi ja ma Leoga trepi peal kokku jooksin, tuli vennal selline õnnis nägu ette, nagu oleks jõulud varem kätte jõudnud. See on see miinus, kui elad tuttavatega samas majas.
Nii mõnedki päevad sai rahulikult oldud, siis hakkas elu igavaks minema ning üleeile sai Maretiga üks korralik pidu maha peetud. Asi sai alguse tegelikult Jorgosest, kes arvas, et ta võiks mind teel putkasse korraks kõrvale tõmmata ning paar kiiret Sambucat teha. Kuna tema põhjendused olid üpris õigustatud-ma polnud tõesti ammu enam neil külas käinud ja pikemalt juttu rääkinud ning lisades sinna veel fakti, et samal ajal kui ta seda seletas, tolknesin ma üle tema õla, polnud just palju valikut. Maretiga taaskohtudes olin ma juba kergelt kõrgendatud meeleolus. Tantsisime, kargasime ringi, korraldasime mingite iirlastega pulmatseremooniaid.. mnjah, igavuse üle ei kurtnud. Vahepeal oli vaja kohutavalt teise tänava otsa minna-sealjuures tuli läbida nii mõnigi baar ning pidu läks edasi. Kuskil hommikupoole arvas kergelt närviline Iraklis, et viimane aeg oleks veenda mind lõpetama. Õnnestus. Kodanik oli pool ööd Simpsoneid vaadanud ja mitte just kõige paremas meeleolus enne kui ma lõpuks pärale jõudsin. Eile otsustasin siis, et olen korralik ja keeldusin Jorgosega teise saare otsa pulma sõitmast.
Üritan omandada vaikselt uusi oskusi. Käisin paar päeva tagasi Andreasega (ühe klubi dj-ga) snorgeldamas. Õigemini oleks asi pidanud seda nime kandma, tegelikkus oli natuke teistsugune. Ma ei tahtnud kuidagi aru saada, et kui pea vee alla pistad, siis toru ots peab välja jääma. Enda uputamises olen ma ilmselt doktorikraadi väärt. Teoorias oleks ma ilmselt meistersukelduja, praktiline osa jätab veel soovida. Soolast vett läbi nina filtreerida aga oskan juba päris hästi.
Vot niimoodi veereb see eluke siinpool.. Ilmad on vist jäädavalt paremaks hakanud minema (JUHUU) ja kuumus on kohati juba tüütav. Aga se'st pole midagi, läheb veel hullemaks Materiaalne olukord on endiselt jube kaka, söömise võib varsti täiesti ära unustada-see on pidupäevadel. Väljaskäimisega siiski probleeme pole-keegi ei taha raha.. Niisama istudes ja kohvi juues küll, aga mitte pidutsedes. Saad sa siis aru..
Korteriotsingud ei taha ka kuidagi veel edeneda, normaalse hinna eest 3le inimesele midagi leida on raske, aga ehk ikka õnnestub. Loodetavasti ilma suurte tarakanideta..
Vot sihuke lühikokkuvõte siis praegu asjadest, kui uudiseid on, eks siis jälle.