Kata vs maailm

Kõik tunduski juba liiga ilusasti minevat-kuumad ilmad, tööl tegemist, rahvas enam ei tüüta, õhtused ujumised, rolleriga ringi sõitmine, vigastustevabaperiood.. Mnjah, oli vist liiga palju tahetud.. Igal juhul otsustas Emake Loodus seda asja väga kiirelt muuta. Yes, Mother Nature is a whore.
Eile läksime Terjega pärast tööd ujuma ning mis saab veel parem olla kui veest välja tulles endale meresiil jalga astuda. Õigemini jalga hüpata, sest ma üritasin parasjagu Terjele midagi näidata. Tunne on umbes selline nagu nõelapadja otsa hüpata. Aga see ta ju tegelikult ongi-elus nõelapadi. Ja minu jalg nägi välja nagu nõelapadi. Ülejäänud õhtu oli sisustatud. Mina olingi õhtu staar Kartlandis, kus kõik üksteise võidu üritasid ogasid välja saada. Skoorisid Terje ja Niko, kes said kumbki mõlemad 2. Oleks mul jalafetish, oleks ilmselt minu õnnepäev olnud, kuna aga sellised kalduvused puuduvad, ei jäänud muud üle kui tooli peal istuda, ulguda ja kõik välja kannatada. Iraklis jäi auväärsele teisele kohale, ta suutis öösel veel ühe suurema välja õngitseda, ülejäänud olid liiga sügaval. Kõige ebameeldivam on fakt, et see elukas elab oma ogadega endiselt edasi sinu jalas, kui sa talle peale astud. :S Ma andsin oma parima, et ta õhtul õli sisse uputada, vist aitas, sest minu kallis ülemus sai täna veel 4 kätte. Liider 1 oga pikkus oli pea 1,5cm.. paar tükki on siiski veel sees, ehk saab homme hommikul kätte. Õnneks on olemas Terje rolleriga, kes mind ringi sõidutab, sest käimine pole just kõige meeliülendavam tegevus. Igal juhul järgmine kord olen targem, hakkan otse kaldast ujuma, mitte ei lähe kuskile jalutama. Muidu on õhtune ujumine üks parimaid tegevusi üldse, ulbid kuskil keset merd ja vaatad tähti, naudid rahu ja vaikust ning vesi on nagu supp Me like it

Pole juba nii kaua kirjutanud, et ei oskagi enam varsti. Mis uudist? Ei tea enam kust alustada. Alates viimase blogi kirjutamise päevast on kuidagi jube palju tegemist olnud, kuidagi raske on hakata asju kronoloogiliselt paigutama, aga annan oma parima.
Samal õhtul kui netis olin, sain korraga nii telefonikõne kui meili. Teemaks siis majutus ja couchsurfing (hospitalityclubi analoog). Ma arvasin, et viimane aeg oleks oma karmavõlgu heastada ja ka kellelegi teisele külalislahkust osutada. Nii sattusid siis minu tagasihoidlikku keldrisse Greg Kanadast ja Patrick Hong Kongist. Rahval linnas nalja kui palju. Keegi ei saanud päris hästi aru mis toimub ja miks ma järsku kahe tüübiga (kellest nemad mitte kui midagi ei tea) ringi tatsan. Teooriad läksid kohati päris utoopilisteks, aga üldiselt jäädi arvamusele, et ma olen endale 2 uut meest soetanud. Patrick lahkus järgmine hommik, Greg jäi päevakeseks kauemaks. Tema teisel ja viimasel õhtul otsustasime siis lõõgastuda, hankisime endale pitad, õlled ja desserdiks oli Vana Tallinn. Kõige selle boonuseks lõpmatu irvitamine varahommikuni välja. Oli küll lõbus, võib teinekordki korrata
Viimasel netisoleku päeval juhtus veel palju muudki, mis on nüüdseks käivitanud päris pika sündmusteahela. Minu läppar visati kapi otsa ning George ja Iraklis (tshehh ja tema ülemus) arvasid, et kohutavalt oleks vaja hakata rakit jooma. Ikkagi Eesti-Inglismaa 0:3 nende rõõmuks. Mõeldud, tehtud - mulle seejuures väga palju sõnaõigust ei antud - sai siis pudelike vaikselt ära lahendatud. Ja nagu tavaliselt ei saanud ju ilusasti koju minna, vaid oli vaja kõrvalklubisse möllama minna. Seekord lõppes asi siiski viisakalt, selle hüppamisega kadus kindlasti ka viimane alkoholipiisk minu verest. Ja minu püüdlused Georgile naist otsida kukkusid haledalt läbi. Iraklisega aga... sai alguse midagi, mida võib vist suhteks nimetada ning mis siiani üsna edukalt kestab. Nojah, olingi liiga kaua vastu pidanud. Asjal on samas päris palju boonuspunkte-enamus ilakotte on seljast kadunud, kellegi "girlfriendi" niisama näppima ei hakata. Jutus muidugi erilisi muutusi pole. Aga nii mõneski muus asjas on rahu majas Ja nalja saab endiselt nendega kõvasti-päris mitu korda on juhtunud, et olen lihtsalt keset tänavat maha istunud ja naernud, nii et pisarad jooksevad. Tõelised klounid.
Esimene ägedam diskussioon oli ka juba ära. Ma ei suutnud kuidagi kodanikule selgeks teha, miks elavad kaks võhivõõrast inimest minu korteris, eriti kui mul on ainult 2 voodit. Asi lõppes kompromissiga-Greg ja Patrick olid minu korteris, mina Iraklise omas. Järgmine õhtu kui oli ainult Greg, lubati pärast veendumist tema ohutuses mind enda koju magama. Kaunis.
Aga vähemalt teeb see kõik nii mõnelegi inimesele kõvasti rõõmu, eriti Leole. Kunagi sai natuke vaieldud ja ma kinnitasin talle siira optimismiga, et minu meelest võivad kõik kreeka mehed ennast oksa tõmmata. Esimene kord kui Iraklis mind hommikul koju tõi ja ma Leoga trepi peal kokku jooksin, tuli vennal selline õnnis nägu ette, nagu oleks jõulud varem kätte jõudnud. See on see miinus, kui elad tuttavatega samas majas.
Nii mõnedki päevad sai rahulikult oldud, siis hakkas elu igavaks minema ning üleeile sai Maretiga üks korralik pidu maha peetud. Asi sai alguse tegelikult Jorgosest, kes arvas, et ta võiks mind teel putkasse korraks kõrvale tõmmata ning paar kiiret Sambucat teha. Kuna tema põhjendused olid üpris õigustatud-ma polnud tõesti ammu enam neil külas käinud ja pikemalt juttu rääkinud ning lisades sinna veel fakti, et samal ajal kui ta seda seletas, tolknesin ma üle tema õla, polnud just palju valikut. Maretiga taaskohtudes olin ma juba kergelt kõrgendatud meeleolus. Tantsisime, kargasime ringi, korraldasime mingite iirlastega pulmatseremooniaid.. mnjah, igavuse üle ei kurtnud. Vahepeal oli vaja kohutavalt teise tänava otsa minna-sealjuures tuli läbida nii mõnigi baar ning pidu läks edasi. Kuskil hommikupoole arvas kergelt närviline Iraklis, et viimane aeg oleks veenda mind lõpetama. Õnnestus. Kodanik oli pool ööd Simpsoneid vaadanud ja mitte just kõige paremas meeleolus enne kui ma lõpuks pärale jõudsin. Eile otsustasin siis, et olen korralik ja keeldusin Jorgosega teise saare otsa pulma sõitmast.
Üritan omandada vaikselt uusi oskusi. Käisin paar päeva tagasi Andreasega (ühe klubi dj-ga) snorgeldamas. Õigemini oleks asi pidanud seda nime kandma, tegelikkus oli natuke teistsugune. Ma ei tahtnud kuidagi aru saada, et kui pea vee alla pistad, siis toru ots peab välja jääma. Enda uputamises olen ma ilmselt doktorikraadi väärt. Teoorias oleks ma ilmselt meistersukelduja, praktiline osa jätab veel soovida. Soolast vett läbi nina filtreerida aga oskan juba päris hästi.
Vot niimoodi veereb see eluke siinpool.. Ilmad on vist jäädavalt paremaks hakanud minema (JUHUU) ja kuumus on kohati juba tüütav. Aga se'st pole midagi, läheb veel hullemaks Materiaalne olukord on endiselt jube kaka, söömise võib varsti täiesti ära unustada-see on pidupäevadel. Väljaskäimisega siiski probleeme pole-keegi ei taha raha.. Niisama istudes ja kohvi juues küll, aga mitte pidutsedes. Saad sa siis aru..
Korteriotsingud ei taha ka kuidagi veel edeneda, normaalse hinna eest 3le inimesele midagi leida on raske, aga ehk ikka õnnestub. Loodetavasti ilma suurte tarakanideta..
Vot sihuke lühikokkuvõte siis praegu asjadest, kui uudiseid on, eks siis jälle.

Peale seda kui natukese oma garderoobi täiendasin, hakkasid kõik üksteise järel ära keerama. Nüüd ei saa enam üldse rahulikult kõndida. Peaks hakkama kopteriga tööle minema. Kujutage ette dialoogi:
"Hello Katrina, how are you?"
"Good!"
"This is my son, he's going to be a great husband for you."
"Mõhh???"
"You can have a lovely wedding around here."
"Emm... No?!?"
No saad sa siis aru mis neil hakkas.. Isegi Jorgos on veendunud, et ma peaks temaga kiiremas korras kohvi jooma minema, sest "he likes me so much". Ma arvasin, et ei ja küsisin, kas keegi on teda vahepeal peksmas käinud, et ta nii lolli jutu ajab ja käitub nagu "malakas". Hea, et ma piki pead selle eest ei saanud.. Ei noh, nii palju siis ainult sõprusest.. Aga küll ma talle mõistuse pähe panen, nutab ja on sõber edasi
Minu ainsad lohutused siin segases kohas on üks tshehhi kutt ja tema ülemus, nendel on veel ainsana kõik korras. (Veel???) Vahest võib ju lihtsalt niisama ka kellegagi jutustada, ilma, et peaks pidevalt valvel olema ja mõtlema, et keegi millestki valesti aru ei saa. Ja see tekst mis sealt tuleb, on hullem kui kreisiraadio. Õnneks on nad arvamusel, et ma olen veel napakam kui nemad, nii et äkki jätavad rahule Täna üritasin Georgile spaghetti bolognesest parukat teha (hea, et ta kiilakas on). Päris huvitav nägi välja, äkki on see tulevane mood?
Roberta ja Ben hakkavad ka Londonis vaikselt segaseks minema. Nende viimane plaan on proovida jalgrattaga Londonist Indiasse sõita ja ma peaks nendega loomulikult ühinema. Fuck the trees, keset veebruari jalgrattaga mööda Euroopat ringi koperdada on ju palju huvitavam. Samas, miks mitte? Minek oleks läbi Lähis-Ida - Iraan, Pakistan jne., tagasi läbi Venemaa, Usbekistani, Kasastani ja mis iganes -stanid veel tee peale ette jäävad. Eelarve ca 2000€. Pärast kõikide viisade ja muude kulutuste maha arvestamist jääb järgi umbes 2€ päev. Kui hästi läheb. Väljakutse on kõva ja iga hetkega hakkab see mõte mulle järjest rohkem meeldima See tähendab muidugi, et sügisel läheks ma siit otse Londonisse, et millalgi aasta alguses liikuma hakata. Enne seda on ju vaja ettevalmistusi teha ja natuke raha juurde koguda. Vot sellised napakad plaanid liiguvad meie väikestes peades Pole veel ainult otsustanud, kas targem oleks sõita natuke lõuna poole ja alustada jalgrattaga liiklemist nt. Istanbulist või teha kogu üritus ikka otsast peale läbi.
Ilm endiselt imeb. Eile hommikul oli selline tuul, et ma ei julenud uksest väljagi minna. Nagu tõeline orkaan oleks üle käinud. Pilved, jahedus.. Öakk. Täna päeval oli enam-vähem, sain ka paar korda ennast päikese käes keerutada. Polegi enam lumivalgeke Eeltöö on vaja ikka ära teha, et mitte suvel kõrbema hakata.
Menüü on ka natuke vahetunud. Nüüd on päevakorras corn flakes ja kuivikud tuunikalaga. Ja kohvi muidugi. 3 frapped päevas on miinumum. Parem ikka kui pita või nuudlid
Üldiselt pole midagi väga muutunud, grusiin ikka vesistab kui mind näeb, pervod sama segased nagu enne jne. Same shit, different day. Prantsuse keele peaks ka selgeks saama, vähemalt algtasandil, jube palju on umbkeelseid tegelasi. Kui nüüd raha saan, lasen endale T-särgi teha, kirjaga "Don't be a dick, tip your bartender." Pidi jube hästi mõjuma.

Mu võimalik tulevane boss on pervert. Siiamaani kõige hullem, keda kohanud olen. Algsest viisakusest pole midagi järgi, ainult rõvetsemine. Eks ta kohati ole naljakas, aga vahest hakkab asi juba üle piiri minema. Pidevalt on Stephanosega (vetelpäästjaga) kihlveod selle üle mis värvi ja milline pesu mul seljas on ning nad üritavad seda ka pidevalt kontrollida. Uusima leiutisena üritati päikeseprillide peegeldust kasutada. Kõva mutt nagu ma olen (irw), siis ei jää muud üle kui peab neid pidevalt peksma Sõna otseses mõttes, vahest saab ikka täie jõuga rusikaga kõhtu virutatud, aga ega nad muul viisil järgi ei jäta. Ja igasugustel jobudel ennast näppida ikka ei lase. Jutust parem ei hakka rääkima, selle võiks kuskile pornoajakirja panna. Töö, mida ta kuskil juuni keskpaigast pakub, oleks iseenesest väga hea ning barmanina on ta tipptasemel, õppida oleks kohutavalt, kuid kas mu närvid seda vastu peavad on iseasi. Leti taga ei saa ju oma ülemusele jalaga virutada :S Eks vaatab seda asja veel..
Üleüldse on tunne, et asi mida meie nimetame juba vägivallaks, on siin normaalne. Temperament on muidugi teine, kuid siiski. Ja see, et mees annab naisele kõrvakiilu, on täiesti tavaline. Isegi ma oleks ühe äärepealt saanud, sest proovisin mis juhtub, kui kellelegi "malakas" öelda. Teist korda enam ei proovi, sest teist sellist eksimust enam andeks ei anta. Kui, siis ütlen ainult varsti Babisele ja Stephanosele (pervodele) seda
Ajasin esimese mehe nutma Ma vist ikka ei saa grusiinidest üle ega ümber, leidsin ainukese siinoleva üles Väga lahe kutt, ühe baari kamaki. No english, aga vene keel kärab kah ja suhelda ikka natuke saab. Ütlesin talle gruusia keeles tere (no ei tulnud midagi paremat pähe) ja kodanik hakkas keset tänavat töinama. Tuli välja, et ta pole viimased 4 aastat oma kodukeelt kuulnud. Nüüd üritab ta iga kord keset tänavat mind oma kallistustega ära tappa, vahest võtab lausa hinge kinni. Kuid vähemalt tema jaoks olen ma väga heas nimekirjas Good for me.
Vahetasin pita crepede vastu, enne tööleminekut hüppan Terje töö juurest läbi ja söön natuke, 2-3€ ja kõhu saab täis. Ja Terjel hea harjutada. Tema ülemused on vähe tagasihoidlikumad oma soovidega, nad tahavad ainult jahti koos 50 naisega. Ma lubasin olla nr 47 ja üle paadi ääre kõlkuda. Jutuks hea küll.
Kreeka keel edeneb üsna tavalises suunas. Saan juba enamasti aru, kes millist kohvi tahab, oskan häid jõule soovida ning muuhulgas ka väga mitmel viisil inimesi pikalt saata. No mida oligi arvata. Vahel on kasulik ka see viimane
Naabriga käib võitlus. Tema laseb mulle kreeka muusikat, ma talle vastu Metsatölli ja muid ilusaid asju Päris lõbus on...
Esimesed paar Star Beachi pidu on ka juba ära olnud, kuigi veel suhteliselt viisakad. Üldiselt pidid naised alasti benjit hüppama (noh, kiimakotid, broneerite juba pileteid? ), inimesed kaotavad oma riideid ja kõnnivad alasti koju, stripparite peale ei vaevu keegi enam isegi pead pöörama, liiga tavaline.. Ühesõnaga-kellele maapealne paradiis, kellele põrgu. Aga suuremat sorti läbu igal juhul. 2x nädalas. Mul pole veel seda au olnud, et sinna minna, aga vähemalt ühe korra võiks show ära vaadata.
Terjega pidime varsti benjit hüppama nii kui nii, riietega küll siiski, kuid ikkagi. Väike adrenaliin tuleb jälle...
Leppisime kokku, et esimesel õhtul kui jälle koos elame, teeme hakklihakastet, kartulipüreed ning kartulisalatit ja kutsume sõbrad külla. Kokkamise au jääb mulle Natuke tuleb küll improviseerida, leida mingi hapukoore asendaja, aga küll kuidagi ikka hakkama saab. Tahaks ikka üle pika aja korralikku toitu süüa..
Palgaga läheb mul täitsa hästi, kui normaalsed töötunnid saab veel, siis olen 7 taevas. Nagu kuulda on, siis saab rahvas 8-10 tunni eest 20€, ma saan sama raha 4 tunni eest. Ok, kuigi töötan ca 3 h ja saan 15, on see parem ikkagi. Vaba aeg ja stressivaba töö loevad ka ikka midagi.
Riietega juba tõsine probleem. Lihtsalt ei ole midagi selga panna, peab vist ikka paar asja ostma endale. Seelik ja püksid, mis kukuvad iseenesest alla, kui neid kinni ei hoia, pole just kõige paremad. Ja pluusidega, mis lehvivad nagu langevarjud on sama asi. Polegi palju vaja alla võtta, et jätta mulje nagu sa oleks hommikul kartulikoti selga pannud. Natuke olen ikka alla käinud, ostsin endale 8€ eest D&G päikeseprillid, aga ilma lihtsalt enam ei saanud, silmad hakkasid valutama. Ja logo on hästi väikeselt ning jääb juuste alla, see on põhiline
Väike jume on ka ikka juba peal, päris lubi enam pole, kui samas vaimus jätkan, olen varsti juba pruun.. Randid jooksevad igalt poolt. Peab leidma mingi vaikse koha, kus kedagi pole ja kus triipudest lahti saab. Ainus, mida siiamaani tean, on mu töö juures, aga seda lõbu ma ka pervodele ei paku, et ennast seal keerutama hakkan. Niigi raske nendega.
Aeg-ajalt juba unustan, mida kirjutanud olen, nii et kui end kordama hakkan, siis tuletage meelde Pervod on ikka põhilised, seda ma tean
Et siis.. aitab küll.. tsauuuu!!!!