Eelmine sissekanne sai tegelikult tehtud juba paar päeva tagasi, aga ma olin lihtsalt liiga laisk, et seda üles riputada :) Natuke siis jälle toimuvast. (P.S. ka selle teksti kirjutasin ma 2 päeva tagasi:D)
Nii tagasihoidlik kui ma ka poleks, on ikka tekkinud mõned sabarakud. Kuidas nendest lahti saada, pole veel välja mõelnud, aga sinnamaani ju tore ennast lõbustada :)
Töö juures nillib üks vetelpäästja, ilus punaste pükste ja raseeritud rinnaga vend. Millegipärast on ta veendunud et mu nimi on või vähemalt peaks olema Karamella. Wtf? Nii ta siis kõlgub vabadel hetkedel baari ja ranna vahet, üritades endast võimalikult head muljet jätta. Vähemalt on tal armas koer, nii et sel ajal kui ta midagi podiseb, saan ma kutsut sügada :)
Mareti endine töökaaslane on ka millegipärast veendunud, et temast peaks saama minu järgmine boyfriend. Kõigepealt lubas ta mind kuskile sukeldumiskeskusesse seebitada, aga pärast minu ettepanekut, et ma võin seal korki ja vene kirvest õpetada, tekkis tal kohutav vajadus minust naissoost Indrek Sei teha. Nii kurb kui see ka pole, ma loobusin sellest pakkumisest :)
Kõige naljakam on kohalik Hollywoodi baarman (ka meil on siin selline klubi:)) Ma jätsin talle ilmselt sügava esmamulje, kui tutvudes üritasin oma haledat kreeka keelt praktiseerida ja teatasin talle küsimuse peale kuidas läheb? - "kala re". Tõlkes on see siis umbes "hästi, värdjas". Sest moraal, ei tasu kuulata kuidas kohalikud omavahel räägivad, võib samamoodi ämbrisse astuda nagu ma :DD See oli küll tükk aega tagasi ja nüüd peab ta vajalikuks iga kord kui ma mööda lähen minu keeleoskused proovile panna :DD Ja loomulikult on tal veel eriti kõrgeltarenenud huumorisoon ja ta arvab, et ta võiks mulle Sex on the beachi teha. Igas mõttes. Koomikud sellised..
Ignoreerimiskursused on siin kõvad, kõige raskem on jätta mulje, et sa tegelikult tunned nende vastu mingit huvi, samas aga ise loed rohuliblesid vms. Tagasi tulles võib hoobilt psühholoogiakraadi kätte saada :)
Manager Leoga on suhted taastatud, tundub, et see "tööpakkumine" oli lihtsalt tuleproov, mille ma edukalt läbisin :D juhuu, vahest on ka kasulik korralik olla. Koos küll enam ei tööta, aga läbi saame see-eest päris hästi ja tundub, et tänu sellele kõigele on neil isegi mingi respect minu vastu tekkinud. Ma olen nii tubli :) Ahjaa.. pärast minu mögisemist pargib ta öösiti oma bike teise tänavasse, et mind mitte äratada :DD Peaks talle vist mainima, et ma ei maga enam sel ajal..
Silmarõõmu pole ka enam tükk aega näinud, peakski ennast kokku võtma ja talle külla minema. Varsti pidime tibidega koos välja minema, eks siis hüppab läbi :)
Loomulikult on siin ka igasuguseid muid ilamokkasid, aga kui kõike hakata kirja panema, annaks raamatu mõõdu välja :P
Kõige reaalsem oht mis mind siin ähvardab, on ilmselt liiklusõnnetus. Ülekäigurajad on vist moe pärast maha joonistatud, sest keegi nendest kinni küll ei pea. Ja teed ei vaata 90% autojuhtidest. Turistid otsivad tavaliselt õiget teeotsa ja vahivad ringi, kreeklased teevad lihtsalt kõiki muid asju, välja arvatud otse ette vaatamine.
Tänavatel näeb päris palju vigaseid, kellel käsi sidemes, kes on karguga. Tavaliselt on need turistid, kes on esimesel päeval rolleri või atv otsa saanud, kujutanud ette et nad oskavad sõita ja siis vastu puud põrutanud. Kreeklased ei hakka pisiasjadega ennast üldse vaevama, kui juba siis juba ja sõidavad ennast surnuks. Ka nii võib.. Mõnedel läheb ka õnneks ja nii ongi iga endast lugupidav kreeklane vähemalt korra mingi õnnetuse üle elanud. Jumal kaitseb lolle? Tänavapildis on selgelt näha kes on kes. Turistid töristavad nii 30 km/h vaikselt mööda tänavaservasid, kreeklased võtavad lühikesel pimeda kurviga teeotsal 120 km/h sisse, teevad paar eluohtlikku manöövrit ja loodavad, et keegi vastu ei tule. Turistidel on pisikesed kiivrid peas (näevad välja nagu sõjaväe omad, sageli ka rohelised), kreeklased ei suuda oma soengut rikkuda ja sõidavad ilma. Kahjuks või õnneks sõidan mina kreeklastega :D
Kreeka mehed on juuksemaniakid. Ja nende ootamine enne kui nad välja lähevad, on masendav. Istusime üks päev ja ootasime 2 Amnesia klubi barmani. Kõigepealt ligunetakse pool tundi dushi all, raseeritakse kõik oma rinna-, selja- ja misiganes muud karvad, habe jne. Siis kallatakse peale pool pudelit lõhna, et teiste inimeste haistmismeel ikka korralikult sandistada. Tükk aega vahitakse peeglisse, proovitakse ühte, teist ja kolmandat pluusi, silutakse ennast, keerutatakse, eputatakse. Ja siis juuksed.. Hästi popp on endale hunnik geeli pähe lasta ja sellest siis mingi , turris asi vorpida. Peaasi, et oleks tõeline playboy efekt. Teate küll ju neid lakutud ilueedisid. Juuste sättimine võtab tõsiselt kaua aega, sest iga karv peab olema õiges asendis ja nii nad turtsuvad seal nagu väikesed siilid peegli ees. Mul tekivad küll väikesed kompleksid, kui isegi meestel võtab sättimine kauem aega kui mul. Iseenesest tore, kui mees enda eest hoolitseb, aga no kuskilt jookseb mingi piir..
Täna läks laiamiseks, ostsin endale 3 banaani ja juustu, mis haiseb ja maitseb umbes samamoodi nagu mustad sokid :) väike vaheldus.. Aga hommikusöögiks olid ikka nuudlid :P Seelik hakkab vaikselt alla vajuma juba.. Liikuda saab küll ja rohkem veel, juba tööleminek eeldab 20 min tempokat kapakut üles- ja allamäge, pluss veel tagasitulek ja muud käigud. Homme võtan ennast kokku ja lähen randa. Et siis veel omakorda tunnike tatsumist :D Kui hästi läheb, hakkab kodust kaasa võetud päästerõngas varsti kaduma :P
Frappe'd lähevad ka juba väga hästi, enam polegi täpilist pluusi endale teinud. Ma arenen :)
Järgmiseks ülesandeks võtan endale nimede selgeks õppimise. Praegu teab nägupidi enamust, aga 99% nimedest pole halli aimugi. Võtaks endale siis vähemalt normaalsed nimed, mitte midagi stiilis Stavros, Panathenaikos jne. Naistega on hea lihtne, enamus neist on Mariad. Ja Jorgos tundub olevat suhteliselt popp mehenimi. See kuidas nad neid käänavad ja väänavad on muidugi iseasi. Ja nad kõik eeldavad, et ma peaksin nende nime mäletama, kuna nemad teavad minu oma. Sellest nad muidugi aru ei saa, et neid on nii palju ja mind ainult üks. Siiamaani olen üritanud kuidagi laveerida, hüüatused stiilis "õu" ja "juhuuu" on tihedas kasutuses. Varsti tuleb vist siiski teha selgeks kes on kes, muidu ei saa enam jutust aru ja igale ühele "tere kallis" kah öelda ei saa, hakkavad endast liiga palju arvama :)
Ühe hea sõbra sain endale veel, ka Murphy'se barmani :D aga päevase vahetuse oma. Jorgos nimeks. Teadmata põhjustel norib ta kogu aeg, et Armando (minu silmarõõm:)) on minu boyfriend ja minu seelikud jäävad talle ka pidevalt ette :DD aga erinevalt ülejäänutest teeb ta seda mõnusa huumori ja ilma igasuguse tagamõtteta. Oleks ainult kõik sellised.. Ta on üks vähestest, kellel ma luban ennast "little sweetheart'iks" ja muuks selliseks jamaks kutsuda :DD
Töölt sain endale mingi hollandi perekonna, kes on veendunud, et ma "absolutely must come to Holland". Täna jätsid aadressi.. Kes teab millal ma kunagi sinna kanti ära eksin :) Alati on hea tutvusi omada üle terve maailma, eriti minu juhtumi korral :P Milline õnn, neil on isegi enam-vähem normaalsed lapsed. Kohalikud on küll kohutavad. Nad on nii meeletult ära hellitatud, et paha hakkab. 5-6 a last sõidutatakse veel käruga ringi ja üleüldse on neil kombeks kohutavalt jonnida. Pole ime, et nende jaoks 17=11 ja isegi mind peetakse veel lapseks ja ei võeta eriti tõsiselt. Avaldused stiilis, et Eestis on täiesti normaalne minu vanuselt ise laps saada, tekitavad siirast imestust. Üleüldse on nad vist arvamusel, et ma olen natuke napakas (ma ei süüdista neid, ma pole ise kunagi vastupidist väitnud :DD), aga siiski heas mõttes. Üldiselt elavad nad mu suurtele plaanidele väga kaasa :)
Natuke ekstreemsust ka. Selle teksti kirjutamise ajal otsustas mingi väga vihane must kõuts mul aknast sisse hüpata. Õnneks suuremaid kahjusid polnud kui üks lõhutud klaas. Päris kasulik on plastiknõusid omada :) See miisu on juba mitu õhtut akna peal nillinud, nüüd siis otsustas keset kaklust sisse hüpata. Mul on ainult hea meel, et teine kass järgi ei tulnud, siis oleks kahjud kindlasti oluliselt suuremad olnud. Vähemalt mõnda aega ma enam akent lahti ei hoia... Mööda koridori ja tuba toimus tõeline kassijaht, tunne oli nagu Naksitrallides. Ehmatus oli päris suur, ma oleks peaaegu oma läppari maha visanud püsti hüpates.. Aga kõik on hea, mis lõppeb hästi. Sõnad lähevad ka juba segamini, aitab küll..
Panin nuudlivee keema, nii et aeg õhtusöögiks. Adieu!
Muhv.Nõudmiseni.